Sõnade kaja..

Ma vihkan.. Tõsimeeli, ma vihkan seda kui palju võimu on sõnadel. Õigupoolest ma ei vihkagi otseselt sõnade võimu, vaid ma vihkan inimesi, kes on õppinud ära, kuidas võtta sõnade jõud ning sellega teistele haiget teha.

Mitte kellelgi, mitte ainuühelgi inimesel, pole õigust teha teisele haiget ja tuua vabanduseks, et maailm on ebaõiglane või siis "keegi ju peab haiget saama". Sul ei ole vähimatki volitust öelda teisele halvasti või teda maha teha. Olgu, ma valetan - sul on see volitus, või oleks õigem öelda õigus, kellelegi halvasti öelda ja teda maha teha, aga kes kurat ütles, et sa pead seda tegema?! Mis rahulduse annab kellegi kallal iroonitsemine, kellegi headuse ära kasutamine ja selle maha tegemine, kellegi nõrgema mõnitamine?

Sa ei tea mitte kunagi, mida see inimene selle tagajärjel tunneb. Sa ei tea kui tuhandeid kordi tal Sinu öeldud sõnad silme eest läbi jooksevad, kui palju ta neile sõnadele mõtleb. Sa ei kujuta ette, kuidas see teda sisemusest närib, milliseid mõtteid sinu öeldud sõnad temas tekitavad. Sul pole õrna aimugi, et see inimene otsib endas vigu, et ennast parandada, et mitte enam selliste sõnade ja tegude ohvriks sattuda. Aga ei, see inimene ei ole süüdi, süüdi on inimene, kes teda niimoodi mõtlema pani.

Keegi, kes on sellise asjaga juba alustanud, ei lõpeta enne kui lõpuks on kord tema käes ning tema endaga nii käitutakse, kui ta tunneb sama, mida tundis inimene, kellele tegi tema seda. Irooniline, mis?