Vahetevahel pole ka viina küllalt palju.
See lause, mida Sa lugesid enda silmadega just mõni hetk tagasi, mis mõtteid see sinus esile toob?
Paratamatult on kujunenud meie ühiskonnas välja asjaolu, et mured uputatakse viinaklaasi või üleüldisemalt - mured uputatakse alkoholi. Ma ei laida seda maha ja ma ei kavatse hakata analüüsima, miks nii on. Küll aga ma võin küsida, et mis kasu nendest muredest sinna klaasipõhja on uputada? Kas need on hommikuks kadunud?
Jah, sisimas loodame me kõik seda, et see, mille üle me ebaadekvaatses olekus kurdame või koguni nutame ja see, mis ajendas meid seda joogiklaasi üleüldse kätte võtma, et see kaob koos alkoholiga ning hommikuks on kõik korras. Just täpselt, me loodame seda, kuid tegelikult teame me kõik tõsiasja, et need samad mured, see sama valu ja vastikus, need kõik on koos meiega ka järgmisel hommikul.
Olgu, ma ei väida, et ma ei oleks ise seda sama kunagi teinud. Jah, ma olen üritanud enda valu ja muresid alkoholiga uputada. Ma olen sisimas lootnud, et kui ma hommikul ärkan, siis on kõik korras ja elu läheb edasi.
Jah, elu läheb tõesti edasi, aga ta läheb edasi koos nende samade probleemidega, mis sul olid olemas ka eile. Nii lihtne oleks endale öelda, et ära siis tee nii. Aga see on lihtsalt esimene asi, mille peale inimene tuleb - alkohol. Alles pärast hakkad sa tegelikult mõtlema, et on päris palju muid viise, kuidas kõigega toime tulla. Räägi kellegagi, nuta ennast tühjaks või pane klapid pähe ning mine mõtle kusagil kõige üle järgi.
Võiks öelda, et see oleks tõesti parem kui kõik inimesed niimoodi teeksid. Ometi on neid, kes leiavad ennast iga päev alkoholiga täidetud klaasi tagant, sest nad lihtsalt ei suuda enam enesega toime tulla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar