Sa armastad kedagi nii, et see teeb haiget. Sa oled ennast täielikult talle pühendanud, su maailm on tema toel uuesti ülesse ehitatud. Ta andis sulle mõtte ja jõu, millega igast päevast läbi minna.
Ta oli alati päikseline ja oma soojade käte, kallistuste ja unistustesse matvate suudlustega olemas. Ta oli sinu karumõmmi, kaisukaru, kelle kaisus oli kõige pehmem ja turvalisem magada.
Kõik oli nagu karusell, millelt ei taha kunagi maha tulla. Midagi nii lapselikult armsat, kuid kohati keerukat.
Ja siis..ta leiab kellegi, kes tundub sinust parem, sinust täiuslikum. Su maailm variseb hetkega, sa tunned nagu mitte midagi siin maailmas poleks enam tähtis. Ainuke koht kuhu tahaksid joosta oleks tema käte vahele, sinna kus on soe, hea, hell ja turvaline.
Aga seda kohta ei ole enam, sul ei ole kuhugi peitu pugeda. Alles on jäänud vaid tohutu piin ja valu, mille tahaks välja karjuda, aga ei suuda, lihtsalt ei ole jaksu..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar