Kas siis olen kõigi oma?

Nii palju oleks öelda, kuid millegi pärast ei saa ma enam isegi omaenese mõtete kirjapanemisega hakkama. Liiga palju seosetuid mõtteid, mis ei tundu loovat ühteset tervikut. Kirjutan, siis kustutan, kirjutan ja kustutan uuesti, sest kõik sõnad tunduvad tühja loobitud, mõttetühjad.

Ma ei oska ennast enam kuidagi väljendada. Ma tunnen, et midagi on korrast ära. 


Inimesed on teiste poolt liiga mõjutatavad. Paljudel ei ole sisemist julgust enda arvamuse avaldamiseks. Enda tahe ja mõtted surutakse alla ja nõustutakse teistega või tehakse seda, mida teine palub, olgugi et teinekord sa ei taha seda üleüldse teha.

See kui sa näed kellegi silmadest, et tal on nii palju öelda, aga ometigi ta ei tee seda.  Tahaks ju öelda, et palun ütle kõik välja, mida sa tunned, tahad või tead. Aga ometi see inimene vaikib, sest kõik korrad kui ta on öelnud seda, mida ta tõsiselt öelda tahab, siis on see kõik maha surutud. Seda ei kuulata või isegi kui kuulatakse, siis ei arvestata. Ta vaikib, sest talle on endale kallite heaolu tähtsam kui enda. Naeratab ja vaikib. Mõtleb, kuid ei ütle.

Selle inimese silmadesse vaatamine teeb haiget. Need on ühtepidi nii sügavad ja siirad, kuid see ahastus, mis nendes silmades peitub, on kurbust tekitav. See teeb haiget, sest sa tead täpselt, kuidas see inimene tunneb. Sa oled ise samas olukorras, lastes enda tundeid väntsutada ühte ja teistpidi ent samal ajal hoides kõik selle enda sees, mida tegelikult tahaks välja öelda.


Kunagi ei tea, milline inimene tegelikult on...enne kui sa ei ole tema silmadesse vaadanud.