pühapäev, 1. veebruar 2015

Silmapiirist linnuteeni

 Inimene põgeneb niikaua kuni jõuab, ja kui enam ei jõua, läheb ta peitu...


Kaua sa jaksad joosta ja peitu pugeda? Millal tuleb see aeg, kui sa seisad vastu paratamatusele, elule? Lõpuks sa lihtsalt enam ei jaksa, su jalad ei tee sinuga koostööd ja sa vajud rampväsinuna maha sinna samasse, kuhu oled üritanud põgeneda. Lõpuks saavad ka peidupaigad otsa, sul lihtsalt ei ole enam kuhugi põgeneda, mitte miski ei kaitse sind mitte millegi eest. Sa lihtsalt oled seal, jõuetu mõttetust põgenemisest. 



Kas sa üldse tead, mille eest sa tegelikult põgenesid?

Me elame ühe korra. Üksainus elu, üks rada, silmapiirist linnuteeni. Aeg, teekond, mis paneb meid aeg-ajalt olukorda, kus me ei suuda enam üldpildiga toime tulla. Me mängime enda elu tihti nii keeruliseks, et ühel hetkel oleme olukorras, kus tunneme, et parim lahendus on põgeneda. Joosta lõputult, seni kuni jalad kannavad, tagasi vaatamata. Jättes kõik sinnapaika ja lihtsalt minna, lootuses, et see avab uued teed, uued valikud ja võimalused, ning sulgeb vigu ja kahetsust täis teed, mida mööda on käidud kordi, mida pole võimalik sõrmedel lugeda.

Aga me tuleme tagasi kohta, kust põgenemine alguse sai, lõpuks ikka.  Tuleb aeg, kus sa saad aru, et põgenemisel pole mõtet, sest kaua suudad iga takistuse ületamise asemel põgeneda!?

Iga põgenemine saab kord otsa, nii nagu iga rada lõpeb kusagil.





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar