Minult küsiti täna midagi, või õigupoolest ei küsitud ka, pigem mainiti. Nimelt seda, et minus on mingi hirm, mis paneb mind teisiti käituma...
Aga kui see hirm seineb selles, et ma kardan iseendas pettuda, ma satun endaga konflikti, ma ei suuda väljendada seda, mida ma tahan?! Valetan, ma suudan seda väljendada, teised lihtsalt saavad sellest valesti aru ja tõlgendavad seda valesti.
See omakorda tekitab tunde, et keegi ei saa sinust aru kuigi äkki ometi saab, lihtsalt sulle tundub teisiti.
Ja siis kui see keegi üritab sind nii meeletult aidata, aga sa tahaksid talle sisimas lihtsalt karjuda, et ma ei taha abi. Aga sa ometi ei tee seda, sa hoiad oma suu kinni, lähtud ja kohandad ennast vastavalt sellele, mida see keegi ütles. Sa võtad omaks selle, kuidas tema tõlgendas seda, mida sa endas väljendada püüdsid. Ning sa lihtsalt oled...lõksus oma dilemmade käes, sest keegi ei saa sinust ja sinu mõtete tagapiirist aru.
Seega sa istud, lihtsalt istud.
Ja see viha või pigem pettumus, mis sul enda sisse koguneb, siis sa lihtsalt tahaksid selle endast välja saada.
Ja siis sa nõuadki nii meeletult kelleltki - kellest sa ometi tead, et ta ei suuda anda sulle seda mida sa tahad - mingisugust küsimust või teemat, mis tooks sind reaalsusesse tagasi, mis paneks sind mõtlema sellele, mis reaalsuses toimub, mis tooks sind läbi kirjutamise tagasi nendesse piiridesse, kus sa pead aru saama, et kõik ei saagi sinust aru ja tõlgendavad sind valesti.
Jah, see tekst ei olnud siia blogisse täna niisugusel kujul plaanitud, aga ometi siia ta sattus. Ja ta sattus siia põhjustel, et mulle ei öelda just tihti selliseid asju nagu öeldi täna.
Jah, ma arvan, et keegi tõlgendab seda teksti ka valesti ja peab mind psüühiliselt ebastabiilseks, kuid igal ühel, kes mind teab, on minust enda arvamus, seega mul puudub õigus seda maha laita.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar